Jean Antoine InjalbertMaalid, biograafia ja muuseumikolektsioonid

Jean Antoine Injalberti elu

Jean Antoine Injalbert sündis 3. veebruaril 1845 Prantsusamaal Béziersis. Ta oli kivitööstuse mehe poeg – alguspunkt, mis viis ta kohe lähedale tema tulevase käsitöö ehtedele ja materjalidele. Tema elu vormis kivi vaimne ja haptiline olemus ning manuaalse töö rangus. Lõpuks liikus ta provintsiaalsest Béziersist Prantsuse kunstielu südamesse, veetades oma viimased aastad Pariisis, kus ta suris 20. jaanuaril 1933.

Tema olekist jäi maha pikaajaline ja märkimisväärt osalisus Prantsuse avalikus ja akadeemilises sfääris. Ta läbis skulpturi elu mitmeid etappe, alates õpilasest, kes töötas Augustin-Alexandre Dumont juhendamisel, kuni inimeseni, kes saavutas lõpuks suurepäraselt auastatud ametikoha Institut de Francesis. Tema käed olid harjunud savi kaaluga ja kivi püsivusega – praktika, mis kestis läbi tema elu mitme kümnendite pikkuse.

Aegade jooksul jättis Jean Antoine Injalbert endast füüsilise jälje paljudele Prantsuse linnadele. Tema teoseid saab leida Pariisi, Montpellieri ja Sète tänavadest ning aiadest, samuti Pézenasest ja Reimsist. Ta elas läbi olulise murdmute ajastu Prantsuse skulptuuris, säilitades oma kohalolu Académie Colarossi ja École des Beaux Arts atelitel. Tema elu oli pidev koosel materjali ja vormiga.

Varane elu ja kunstiline haridus

Kivitööstuse son, Injalbert alustas oma teekonda läbi kivi haptilise ja materiaalse tegelikkuse. Tema esimene õppeperiood tränneeritud Augustin-Alexandre Dumont juures võimaldas talle vormi alistid omakustada, enne kui ta suunas oma talendi Pariisi rangematesse kunstilistes struktuuridesse. Aastal 1866 astus ta École des Beaux-Arts'i õppesse, pälives linnaastumise toetuse, mis lubas tal oma kunstilise käsitöömeistri ilmeks täielikult pühenduda.

Tema harjutuste perioadi iseloomustas järjepidev ja püüdlik edasiliikumine konkurendis täis akadeemilisest süsteemist. Aastal 1874 saavutas ta prestiižsuse nimelise Prix de Rome auhja, mille võitis oma suurepärase Orfeuse-motiivi kujutamisega. See saavutus avas talle uusi uksi ja tõi kaasa olulisi varajasiidlikke kohustusi. Tema esimene ametlik tellimus oli tympanon La Chapelle du Bon Pasteur'i kirikal, Béziersis, kus ta pidi tõlgendama pühima kirjeldust veebitud relieffiks.

Peated tunnustused ja auhinnad

Tema kunstilise oskuse tunnustamine toimus järbis, liikudes akadeemilistest võitlushallidest Pariisi avalikku ruumi. 1874. aastal säilas tema varajane maine suurepärase saavutusega, kui ta võitis Prix de Rome – eristus, mis kinnitas tema positsiooni kunstimaailmas. Kuni jõudis maailmapärase 1889. aasta MaailmaEXPO'ni, oli tema tööd pälvinud Grand Prix'd, tõestades tema täielikku meistripositioni. See eduperiood jätkus läbi sajandivahetuse, mil teda kutsuti osalema 1900. aasta MaailmaEXPO'l jurii liikmena, ulatudes tema mõju veelgi kaugemale.

Tema staatuse Pariisi ja Prantsuse ühiskonna tippkippis kinnitasid mitmed riiklikud auhinnad. Pariisis toimunud Pont Mirabeau'i avamisel kuulutati ta Prantsuse teenetemärgi, Légion d'honneur, rüütliofficeriks. See tunnustus kasvas järgnevalten aastatel, kuni 1910. aastaks oli ta saavutanud Légion d'honneur'i komandöri ordu. Tema autoriteet institutsionaalses kunstimaailmas sai lõpliku kinnituse 1905. aastal, mil ta valiti Prantsuse akadeemia, Institut de France, liikseks.

Avalikud tellimused ja skulptuurid

Tema käed liikusid läbi paljude Prantsuse linnade rasket kivi ja pronzi, püüdes vormistada materjali, mis karedas ja muutus ajakriitiliseks. Pariisis jättis ta oma jälje Pont Mirabeau'le, kus aastal 1896 paigutati sinna neli allegorilist figuuri — Pariisi linn, Navigatsioon, Kaubandus ja Küllus. Hiljem, aastal 1905, töötas ta Pont de Bir-Hakeim'il, loodes Elektri ja Kaubanduse figuurid, mis peegeldavad moderniseeruva ajastu liikumist ja kasulikkust. Need teosed on tunnistajad sügavale huvile, mida ta oma ajastu tehnoloogilise progressiooni vastu tunnes.

Tema loomingulise mitmendi vahel pendeldas skulptuuride maht, liikudes monumentaalse ja religioosuse piiril. Aastal 1897 lõi ta Molière'i monumenti Pézenas's ning aastal 1898 roostis ta risti risti Pariisi katedraali, Reims'i katedraali jaoks. Samal aastal loodigi ta allegorilised statues Bordeaux'st ja Toulouse'st Gare de Tours jaamasse. Need kompositsioonid olid osa laiemast püüdest anda vorm ja identiteet konkreetsetele paikadele ning nende ajaloolistele lugudele.

Tema elulähemal pöördugi tähelepanu mälestustele. Aastal 1925 täidas ta Béziersis surma mälestusmonumenti. Jean Antoine Injalberti tööd on endiselt nähtavad Prantsuse avalikes ruumides ja liikumispunktides, kus materjali massiline kaal kohtub avatud õhu valgusega.

• Molière'i monument, Pézenas, 1897
• Risti risti, Reims'i katedraal, 1898
• Bordeaux ja Toulouse, Gare de Tours, 1898
• Elekter ja Kaubandus, Pont de Bir-Hakeim, Pariis, 1905
• Surma mälestusmonument, Béziers, 1925

Õppimismoodus ja akadeemiline mõju

Kuna 1891. aastal oli Jean Antoine Injalbert juba École des Beaux-Arts'i skulptuuri professor, oli tema roll õppimisklassides ajakuna veelgi kindlam. Tema akadeemiline teekond École des Beaux-Arts'is kesti aastast 1905 kuni 1929. aastani, olles sellea jooksul nii professor kui ka lõpuks kogu institutsiooni peamine õpetaja. Tema mõju õpetajana kasvas märkimisväärselt umbes 1915. aastast, mil ta hakkas jagama oma sügavaid tehnilisi teadmisi ja oskusi uute põlvkondadele, kes tulid seda kadunud kunsti õppima.

Peale École des Beaux-Arts'i ametlikke saale oli ta õpetajaks ka Académie Colarossi's. Ta liikus läbi nende akadeemilised ruumid kindlate harjumuste ja selge eesmõttikusega, nagu meister, kes mõistis oma materjali kaalutust ja tekstuurisid. Need aastad stuudiotes võimaldasid tal edasi anda oma omad õpitud meetodid ja tehnika uuele skulptuuri kunstnike põlvele, pärandades nii oma kogemuse tulevikule.

Silmapaistvad õpilased ja õpilased

Umbi 1915. aasta lähedal liikus Jean Antoine Injalberti mõju lahus stuudiote vahel, jõunedes klassikamarade ja õppeklasside roonidesse. Ta veetis aastaid teiste suunates Académie Colarossi õpilasi ning teenis hiljem École des Beaux-Arts peaaegse õpetajana. Tema kohalolu nendes akadeemilistes pühvedes kujundas mitmekülgist skulptuuride rühmitust, kes viisid oma õppimiskogemused kunstimaailma erinevadeski nurvades. Mõned reisidid tema juurde tegi väga kaualt, näiteks Praaga skulptuuri kunstnik František Bílek.

Tema õpetamise pärand on nähtav nii palju erinevates kui ka ühesugistes teed, mida tema õpilased valisid. Ta töötas koos Alfred Janniot ja Fernand Guignierga, aidates neil oma lähenemist vormi täiusendamiseks lihvida. Tema mõju ulatus üle Atlantiku, jõunedes Ameerika skulptuuri kunstniki Edward McCartanini, ning kohales õpilastega nagu Gleb W. Derujinsky ja Aaron Goodelman. Need mehed õppisid skulptuuri massilisust ja liikumist käestades traditsioone, mida Jean Antoine Injalbert oli olnud oluline säilitaja.

Muuseumikogelmused

Béziersi Kunstimuuseumis on võimalik näha L'Amour domptant la Force eeltööd vax-skitši. See teos pakub lühike pilk vaatama loominguliste protsesside algfaasidesse, püüdes kinni kunstniku esialgseid mõtteid enne seda, kui lõplik vorm sai realiseeritud kivina või pronksina.

Musée d'Orsay kodus on säilitatud mitmeid teoseid, mis paljastavad sügava huvi inimesekujule ja intiimsetele hetkidele. Nende hulka kuuluvad teosed nagu Ariane couchée, Bacchante au Biniou ja Baigneuse. Need figuurid on täis vaikust, mida on nähtav ka teosel Baiser, Confidence ja Enfant. Need loomingulised väljendusviisid seisvad kõrtsul teosega Fondeur, kus iga üks neist avab uue tahku skulpturi käsitlusviisist ja tema suhestumisest tema teemadega.

Muud teosed muuseumides

Musée d'Orsay kogumust rihutavad mitmed teosed, mis paljastavad kunstniku sügava huvi mütoloogiliste ja allegoriliste vormide vastu. Nende hulka kuuluvad sellised näidised nagu Satyre assis et Nymphe ja Satyre et Nymphe. Samuti on kolektsioonis teos Satyre poursuivant une Nymphe, mis on suutnud püüdistada liikumise konkreetse ja lennuka hetke. Muud siin säilitatavad teosed, nagu Sibylle de Panzoult ja Supplication d'après Aubanel, seisavad ningrõhutatult kõrval teostest Triomphe de la République ja Vase orné de mascarons, de nymphes et de satyres.

Samas muuseumis on püsikogumisse kuuluv teos L'Hérault. Need mitmekülgsed skulptuurid ja reliifid peegeldavad korduvalt huvi inimesekujule ja klassikalistele teemadele. Iga objekt on omaette lugu ja peegeldab spetsiifilist lähenemist materjali jälgimisel, ulatudes satüüride detailsetelt nägudest kuni suuremate allegoriliste gruppide laiemmate kompositsioonideni.