Luis Menéndez PidalMaalid, biograafia ja muuseumikolektsioonid

Varane elu, pere ja haridus

Luis Menéndez Pidal sündis Hispaanias, Payaresis, aastal 1861. Tema kasvatuskeskkonda mõjutas suure तौरu tema isa, Juan Menéndez Fernándezi professionaalne tegevus; magistraadina oli tema karjäär seotud pidevate familiiaasutuste ja asukohtade vahel liikumisega. Kuigi tema vennad, Juan ja Ramón, said hiljem tuntud ajaliste ja kirjanditeks, oli Luis'i eluteel märkimisväärt pinge pereelulaaduse ootuste ja iseseisva taheta ning väärtushirvade vahel. Tema isa püüdis teda suunata õigusteaduse poole, ning Luis järgis seda suunda, lõpetades 1884. aastal õigusteadelme Oviedo ülikoolis.

Siiski jäi tema tõeline kutsumus ja hing ning vaim maaliarmiduse juures. Oviedo perioodil otsis ta formaalset õpetust Escuela de Bellas Artes de San Salvador koolis. See õppeperiood andis talle vajaliku tehnilise alusfooni, mis võimaldas ta ületada amatöörlikkuse piirid. Kuni 1985. aastani oli ta asustanud Madridi, et õppida Escuela Superior de Pintura koolis, mis oli osa Real Academia de Bellas Artes de San Fernando akadeemiast. Alejandro Ferranti juhendisel alkas tema rangas treenimine, mis oli vajalik, et ta saaks ülemineku teha õigusteaduse tudingist professionaalseks kunstnikuks.

Õppimised Itaalias ja naasmine Hispaania riiki

Menéndez Pidali arengute käekäänne pöörduki decisive'ilt, kui stipendium võimaldas tal ujuda kaugemale Hispaania piiridest. See Itaalias veetud õppeperiood pakkus talle tehnilist rangust, mis oli vajalik tema algastest õppimiskogemustest edasipöördumiseks. Roomas töötas ta José Villegas Cordero ja Francisco Pradilla juures, imeldes endasse nende tunnustatud suurmeeste spetsiifilisi metoodikaid. See ei olnud pelgalt vabaid rändelid, vaid sihtitud oskuste omastamine läbi otsesest kontaktist märkimispäraliste kunstikate tegijatega.

Tema kunstiline harimine laiunes Firentesse, kus ta veetis aega Accademia Ussis. See kokkupuide Itaalia traditsiooniga lisas tema lähenemisele uue laagri vormilist disipliini. Kuni 1888. aastal Hispaania riiki naasmiseni oli ta enam ei pelgalt akadeemiate õpilane, vaid kunstnik, kellel oli oma eriline ja küpsetunud vaade maailmale. Ta tõi endaga kaasa enesest rohkem kui lihtsalt tehnikat; ta naasid professionaalsete küpsusega, mis määrkas tema hilisema karjääri Madridis.

Tunnustus ja kunstiline edu Madridis

Üleminek Madridi aastal 1892 märkis algust perioodile, mis tõi Menéndez Pidalile olulist institutsionaalset tunnustust. Tema kohvimine pealinna värvil ei olnud pelgalt vaatepunkti vahetus, vaid tema professionaalse staatuse konsolideerimine Hispaania kunsti hierarhias. Tema karjääri see ajastu määrati üleminekuga Itaalia traditsiooni õpilasest tunnustatud figuuriks riiklikul kunstiscenel, saavutades oma põlvkonna establishedud kunstnike seas kindla koha.

Tema võime püüda tähelepanu tõhusalt kinnitusid aastal 1890 toimunud Riiklikul Fine Artsi näitusel. Seal kindistas ta teise klassi medali oma teose A buen juez, mejor testigo eest. See tunnustus ei piirdunud vaid akadeemilistesse ringkondadesse; tema looming pities pilgu Hispaania ühiskonna kõrgeimatesse udsades. Regent María Cristina ostis mitu tema teost, mis kinnitas tema mainet eliiti seas. Menéndez Pidali edu Madridis oli ehitatud kriitilise väärtuse ja kõrge profiiliga patroonide toetuse harmoonilise kooskõla peale.

Huvine karjäär ja akadeemilised ametikohad

Ajastik, mil XX. sajand algas, viis Menéndez Pidali mõju lauast tulist klassisid. 1900. aastal nimetati ta professoriks Escuela Superior de Artes Industriales kooli. See roll muutus uueks vastutuseks 1901. aastal, mil ta liikus Escuela de Artes y Oficios Artísticos kooli, et juhendada dekoratiivmaljaari. Need ametikohad kinnitasid tema staatust Hispaania kunsti hariduslikus raamistikus, viies ta kaugemale pelikast žanrimaalide loomisest, sagedades uue põlvkonna ametlikku õpetamiseks.

Tema akadeemiline karjäär saavutas oma tipu, kui ta sai San Fernando akadeemias joonistamise professorozi kohale. See ei olnud lühiajaline ametikoht; ta hoidis seda positsiooni veisatamatult kuni oma seeneaksemiseni, jäädes akadeemias truuks kuni kolmekümmendeseksast aastaks. Tema pikaajaline koh উপস্থিতি akadeemias tagas, et tema tehniline lähenemine joonistamisele säilis aastakümnetega institutsiooni õppekava keskne komponent.

Olulised teosed ja märkimisväärsed saavutused

Luis Menéndez Pidali maine pärineb tema võimetest saavutada kõrget tunnustust konkurentsi täis Hispaania näituseringis. Tema edu ei olnud juhuslik, vaid pärines täpsete ja auhinnatud kompositsioonidest, mis määrkas tema professionaalse staatuse. 1892. aastal pälvas ta esimese klassi medali teose La cuna vacía eest. See saavutus oli märkimuletav hetk, mis kinnitas tema ilmumisena žanriteemalise maalimise olulise jõuna. Ta kordas seda edu 1899. aastal, pälva uue esimese klassi medali teose Salus infirmorun eest.

Tema tehniline meistriklass on selgelt nähtav tema kõige tihedamini kirjeldatavates teosetes. Lazarillo de Tormes on jäänud tema repertuaari keskseks teoseks, demonstreerides tema süvenut huvi žanriteemalistele stseenidele. Need teosed peegeldavad disiplinseeritud lähenemist valitud teemadele, mis leidis vastuvõitu Hispaania fine arts riiklike näituste žüriidelt. Tema oskus panna narratiivsed teemad visuaalsesse vormi tõid tema Hispaania eliidi tähelepanu poole, sealhulgas regent María Cristinani, kes ostis tema mitmeid maale.

• La cuna vacía
• Salus infirmorun
• Lazarillo de Tormes

Huvilahud ja surm

Menéndez Pidali elu viimane peatükk oli oma olemuselt kiire ja markantne, jätes jätkud pika akadeemilise teenistuse järel. Pärast pikka karjääri, mis oli pühendatud Hispaania kunstnike uue põlvkonna kasvatamisele, ta jätab San Fernando akadeemia. See lahkumine ametlikest kohadest oli siiski vaid ajutine vahepeatus; ta lahkus homma Madridi veebruaris 1932. aastal, vaid mõned kuud pärast akadeemias oma ametist loobmist.

Tema kunstiline ja intellektuaalne mõju ulatus edasi järgmisele põlvkonnale läbi tema poja, Luis Menéndez Pidal y Álvarezi. Kuigi vanem Menéndez Pidal oli oma loovuse keskpunktiks valinud žanrimaalid, leidis tema poeg oma tee arhitektuurimoonas, töötades arhitektina ja muismaaliste ehitiste restauraatorina. See üleminek lamedalt puuastast arhitektuurse säilitamise maailma sarnaneb pere pikaajalisele püüdusele säilitada Hispaania visuaalset ja füüsilist ajalugu.