Ruumid mere ääresEdward Hopper · 1951

Ruumid mere ääres kujutlusena

Ruumid mere ääres on 1951. aasta maal ameerika realistilt Edward Hopperilt. Teos kirjeldab tühja ruumi, milles avaneb avatud uks. Selle avanemuse kaudu on nähtav mere vaade. Kompozytsioon näitab, kuidas päikeselight valguskui siseneb peamisse ruumi ja valgustab teist, selle taga asuvat ruumi. See valgus loob sisepindadele selged ja eraldatud erevalgusest piirkonnad.

Edward Hopper lõi selle hilja perioodi teose sügisel oma suveelanikus ja stuudioos South Truros, Massachusettsis, mis asub Cape Codil. Stseen keskendub arhitektoonilise sisekeskkonna ja välmaailma vahelisele interaktsioonile. Avatud uks pakub otsest visuaalset seost maja seinade taga uinuva ookeaniga.

Kompositsioon ja visuaalsed elemendid

Teose kompositsioon on ümber ehitatud keskse avatud uksest, mis avaneb väljapoole. See arhitektuuriline avatus pakub taustal vaadeldavat Atlanti ookeani laia vaate. Uks toimib künnuna sisekeskkonna ja eemal hääbva mere vahel, luues psühholoogilise ja füüsilise ühenduse. Perspektiiv on üles ehitatud nii, et see tekitab sügavustunne, juhtides vaataja pilgu siseruumist vahetult horisondi poole. Välja pääsva hele on sisenud läbi selle avatuse, valgendades ja muutes sisepinnad elavaks valguse ja varju mänguks.

Ruumi sees on asetas kaks tooli, mis aitavad määratleda ruumi täpsemat piiridest ja ajatust. Üks tool asub pildi vasakul küljel ning teised on parempoolses osas, luues tasakaalustatud, kuid samas ebakindla ruumi jaotuse. Need esemed on paigutatud tühja siseruumi, mis on täis vaikust ja ei sisalda ühtegi inimfiguuri. Mööblipaigutus ja avatud uks loovad täpne geeromeetrilise seose sisevööndide ja väljaspool asuva loodusliku maastiku vahel.

Tehnika ja kunstilised materjalid

Teos on kunstnik õli lærangil, mille värvi rakendamine tugneb täpsele jälgimisele ja pingsastusele, et saavutada teose spetsiifilised visuaalsed efektid. Pigmenti hoolikalt kihina rakendades on kunstnik suutnud luua sisekeskkonna pindadele pehmeid toonide ja tekstuuride üleminekuid. Need üleminekud on eriti kättesaadavad kohtades, kus valgus kohtab seini ja põrandat, tekitades ruumi sees füüsilise kohalolu tunne.

Kompositsioon on üles ehitatud selgedest geomeetrilistest elementidest, kasutades ukseotsa sirgeid liite ja toolideast ristekujulisi vorme ruumi struktureerimiseks. Siin on nähtav teadlik chiaroscuro ehk valo-varju mäng, mis loob dramaatilised kontrastid heade ja tummade alade vahel. See valguse ja varju koosmäng määrab sisearchitektuuri ja defineerib suhte sulletud ruumi ning ukse taga avaneva avastuse vahel. Valgus paistab sisennevan väljastpoolt, lööb seadele ja loob ergasti ning teravalt valged pinnad, mis on teravas vastandis varjudisemate nurkadega.

Omanduse ajalugu ja kollektsioonid

Selle õli-k Leinil algab ajalugu New Yorkis, kus selle ostis novembrikuu 1951. aastal Stephen Carlton Clark. Teade toimus Rehn'i galeriis. Erinevalt paljudest kunstniku teistest selle perioodi teostest, mis olid sageli suunatud museokollektsioonidesse, hoidis Clark seda maali aastaid oma eraomandis.

1960. aastal jõudis teos Yale'i ülikooli kunstigallerii (YUAG) osana Clarki testamenteeritud kingitustest. See ülekandmine viis maali eraelamustest avaliku institutsionaalsesse kollektsiooni. Gallerii kogum, mis on seotud selle konkreetse teosega, laienes 2009. aastal, mil institutsioon hankis süstikatriidsketju, mida on kasutatud lõpliku kompositsiooni ettevalmistuseks.

Teaduslikud uuringud ja konserveerimine

Tehniline analüüs, mida on läbi viidud lõenel kangel», on avatud kunstniku metoodika ja teose füüsilise koostise kohta väärtuslikku andust. Laboratoorsed testid on kinnitanud, et valgust ja highlighte loomiseks on kasutatud traditsioonilist loodrääma. Sidusvahendite analüüs viitab toutefois äärmalt kõrgele linasiõli kontsentratsioonile. Konserveerijate grupp on märganud, et värvikihi stabiilsus on säilitanud kõrge taseme ning pind on säilitanud oma terviklikkuse läbi mitme kümnendite.

Maalide struktuursete kihtide uurimiseks on kasutatud ka edasiveenud pildistamistöötlusi. Teos läbis Yale'i ülikooli kunstigalleri põhjaliku infrapunareflektograafia ja röntgenfluorescenstsi, et dokumenteerida kunstniku struktuurilisi muudatusi kompositsiooniprotsessi ajal. Need meetodid võimaldavad saada üksikasjalik vaade alistest kihtidest ja pigmentide rakendamisest. Yale'i ülikooli kunstigalleri kavab lisada need uued tehnilised andmed tulevasse digitaalsele catalogue raisonné-le.

Dokumenteeritud interpretatsioonid ja debattid

Teose ruumiline loogika on teinud alguse peretülisemale debatille, mis puudutab selle järgimist traditsioonilises esitlusviisis. Mõtted viitavad, et kompositsioon murdab mitmeid perspektiivi reegleid, tekitades segaduse ja orienteerimisklaõputunne. Seda seostatakse sageli sellega, et tegeldav stseen on pigem fantaaslik, kunstlik ruum, kus seinale langev valgus ei ole pelgalt valgusmõju, vaid pigem vaimne või fantaaslik kujutis. Kuna avatud uksest mere poole ei viida ühtegi astmeaset või redelat, tekitub vaatajas ebamugav tunne, mis on pannud kunstikriitika klassifitseerima teose peaaegu surrealistlikuks ja üheks kunstniku kummalisematest kompositsioonidest. Isegi teose pealkiri on märkinud oma äärmalist otseotilisust, kuna ookean näib ähvardavat ruumi künget.

Interpretatsioonid keskenduvad lisaks sisekeskkonna ja välmaailma vahelisele seoselle. Mõned vaatajad peavad teost Cape Codi asukoha ja selle eripärase, läbiva valguse olemuse püüdmiseks, märkides, et kompositsioon on saanud alguse majast avanevast valgusrikkast merevaatest. Teised leidavad teosest salatlikke elemente, mis liiguvad lihtsa realismist kaugemale. Aruteldus on olnud ka kunstniku naise mõjuga stseeni loomisel, täpsemalt sellel, kuidas naine võib olla mõjutanud sisekeskkondade soolist ruumilist ja emotsionaalset jaotus. Kunstniku naine kirjeldas teost kunagi kummaliselt ebatavalisena teosena, milleks võiks olla nimetada "hüppamispaik".

Vastuvõtt ja kultuuriline mõju

See maal on muutunud üheks amerika modernismi kõige tuntumaks näidiseks. Teose visuaalne ülesehitus on pannud kunstikriitikusid kompositsioonis leidma abstraktsuse ja surrealismi elemente. Need tähelepanekud keskenduvad sageli sellele, kuidas valgus ja arhitektuurilised liinid on kokku sulanud avatud uksaga ja selle taga avaneva merega.

Tegelikult on teos pidevalt laenul külastanud rahvusvahelistel retrospektiivist. Selle kohalolu erinevates näitlustes on suurendanud kunstniku tuntlikkust ja nähtavust erinevates piirkondades. See visuaalne maailm on astunud astmelt ka õli-kangasseel poodi, mõjutades teisi visuaalse lugemisjärkudes vorme. Näiteks üks avastatud austria režissöör on loonud filmi, mis põhineb kolmetlashi kunstniku maalide, sealhulgas selle teose, visuaalsel keeles.

Seotud teosed Edward Hopperilt

Kunstnik uuris tühjade ruumide teemat läbi mitmete teiste kompositsioonide, kus inimestest puudutav ruum on asendatud valgusega. Üks selline teos on Sun in an Empty Room (1963), mis jagab sama teemat – ruumi, mis on inimestest vaba, kuid täis valgust. See järgneb 1951. aastal loodud mustrile, kus fookus jääb sisekeskkonna ja loodusliku valgustuse vahelisele interaktsioonile.

Tema karjääri erinevatest perioodidest pärinevad teised maalid, nagu Nighthawks (1942) ja Gas (1940), demonstreerivad tema huvi linnamaastike ja maanteekraanide vastu. Tema varajasemad tööd sisaldavad ka teost squam light, mis on dateeritud umbes 1912. aastasse. Samal aastal, 1951, mil loodi käesolev teos, valmistas ta ka maali First Row Orchestra.

• Sun in an Empty Room, 1963
• Nighthawks, 1942
• Gas, 1940
• First Row Orchestra, 1951
• squam light, umbes 1912

Teose praegune asukoht

See maal on osa Yale ülikooli kunstigalleri kogumist, kus teos kuulub püsikogumi. Gallerii asub New Havenis.

Teos on olnud esil muuseumi avalikes näitustel. Täpsemalt öeldes on Yale ülikooli kunstigalerii eksponeerinud seda teost kuueks weekseks perioodiks, mis toimus 12. oktoobrist kuni 26. novembri kuni 1961. aastal.