Püha Franciskuse kloostri päritolu ja ajalugu
Püha Franciskuse klooster asub Itaalias, Assisi linnas. Selle ehitamine sai alguse kohe pärast 1228. aastal pühaks kuulutatud pünta Franciskuse surma järel. Siin kohal on maastik läbi sajandite läbinud suurepärase transformatsiooni. Kohalik piirkond, mis oli varem tuntud kui Põrgu mägi, sai Püha Franciskuse vaimliku pärandi tõttu uue nime – Paradiisi mägi.
See kompleks loodi toimima mälestusmärkina pünta Franciskusele. See on Rooma katooliku Konventuaalne väike vennade koguduse emakirik. See paik on säilianud oma rolli kristliku pellegrindide keskpunktina. Aastal 2000 tunnistas UNESCO Basilikaga kaasnevad piirkonnad maailmapärandi objektiks, tunnustades selle asukoha ajaloolist täielikku olulissust.
Püha Franciskuse moodust ja arhitektuur
Püha Franciskuse basilika on kahekihiline ehitis, mis peegeldab üleminekut erinevate arhitektuuristiilide vahel. See ühendab meisterlikult Romaniseeritud stiili massivse ja maapealise olemuse ning gooti elementide kurnatava vertikaalsuse. See vormide evolutsioon on kättesaav, kui liigute läbi kompleksis asuvate erinevate tasandite. Madalam kirik ehk Basilica Inferiore säilitab Romaniseeritud täidunduse, pakkudes intiimset ja vaikust täidetud ruumi kontemplatsiooniks. Vastupidi, Ülemine kirik määratleb oma kõrguse ja selle valusega, mis voolab läbi värviliste klaasikivide.
Nende kahe taseme all asub krüpt. See vaikne püha ruum on Püha Franciskuse reliikvete säilitaja, toimides kogu asja vaimse keskpunktina. Arhitektuuriline ülesehitus juhib ruumis viivatavate liikumust, liidates ühendatuna madalamate tavadega massiivse, maapealse kivi ja ülemiste ruumide valgusrikka täidetuse. Kompleksi ehitamine algas kohe pärast santo kanoniseerimist aastal 1228.
F.M. Perkinsi kollektsioon
F.M. Perkinsi kollektsioon jõudis Püha Franciskuse kloostrisse Fred Mason-Perkinsi pärandina. See ameriklik kunstikriitik lahutas 57 teost Püha Kloostrile, luues nii ainulaadse kogumiku, mis pakub süvitsi uuritud vaateid erinevatesse Itaalia regionalsetesse stiilidesse. Moodel sisaldab teoseid nii florentsinast, Sienese kui ka Veneetsia, Veronese ja Emiliana koolkonnad.
Kogumikus on esindatud mitmeid kesiaja lõpu ja varajase renesssi perioodi märkimispäralisi kunstnikke. Hoolekande hulast leidub teoseid nii Pietro Lorenzetti, Lorenzo Monaco kui ka Sassetta käest. Lisaks esindavad seda valikut Taddeo di Bartolo ja Panicale Masolino teosed, mis aitavad süvendada selle kunstilise pärandi ajaloolist tähtsust ja rikkust.
Kogumuse meistriteosed
Püha Franciskuse klooster on kunstiliselt täis, kuna selle tähtsuse vundament moodustavad Giotto di Bondone freskod. Madalama kiriku põhiorientatsioonil asuv 1311. aasta teos The Visitation on sügav mõõtmist inimlikud emotsioonid ja ruumiline sügavus. See teos tähistab murblõiku eelmise ajastu lamedatest ja stiilistatud konventsioonidest, tuues pühile narratiivile uue liha, kaalu ja kolmeefektse kohalolu tunne.
Ülemates kirikus jätkub see suundumine naturalismile teose Kristuse taevaslendega. Kompozytsioon kasutab figureerimise rütmilist liikumist ning siin ja seal levivat siniste ja valgete toonide atmosfääri, et kirjeldada jumalalikku tõusmist. See töö demonstreerib täiskasvanud arvu ja mahu mõistmist, ankrupes taevase sündmuse konkreetse, füüsilise ruumi sisse.
Lisaks freskoidele sisaldab kollektsioon 1479. aastast pärase flamlendlast tapetri, mis pakub materjalist perspektiivi neetud traditsioonide kohta, mida need müürid on säilitanud.
Kulla ja pühima kunstiteoste muuseum
Püha Franciskuse klooster ehtes ja pühimas kesiaja kunstis asuv kollektsioon sai alguse juba XIII sajandi keskel, kiedy selle kogumise algas Gregorius IX. Need pühikud ja väärtuslikud esemed peegeldavad täpselt seda pühendunud eluviisi ja materiaalseid traditsioone, mis olid valitsevaks just sel ajal, mil frantsiskaanide kogudus asutus. Iga detail ja igasugune materjal räägib ajast, mil vaimundus ja käsitöö kunstis olid äärmiselt tihedalt seotud.
Peamine liturgeekiline pärand on Guccio di Mannaia valmistatud pühaks nimetatud kaal, mis on tõeline meistriteos. Lisaks sellele säilitab muuseum mitmeid pühituid missale ja breviaria, mis on väärtuslikud käsikirjad. Need kirjutatud tekstid ja metalltööd luovad otsese sideme koguduse liturgeekonksusega, olles elav link ajast, mil need esemed olid igapäevase püha rütmi keskmes. Need pühikud on säilitatud just pühikus, et säilitada nende ajalooline ja religioosne kontekst ning väärtuslik atmosfäär.
