Whitney Museum of American Art algus ja ajalugu
Whitney Museum of American Art sündis institutsionaalse keeldumisest tulenevas kriises hetkes. Aastal 1929 keeldus Metropolitan Museum of Art vastu Gertrude Vanderbilt Whitneylt pakutavast kingitust, mis sisaldas ligikaudu 500 uut teost. See otsus sundis loomist eraldi ruumi, mis oleks olnud pühendatud täiesti teistsugja visiilele. See institutsioon, mis astele aastal 1930 ja ametlikult aastal 1931, oli tulemus USA silmapaistva ühiskonnategelase, skulptori ja kunstitoetaja Gertrude Vanderbilt Whitneylt kindlastest soovidest. Tema eesmärk oli luua Ameerika loovusele pühakoda, mis oleks olnud täiesti sõltumatu Euroopa traditsioonidest.
Muuseumi esimene kodu asus aadressil 8–12 West 8th Street. See algne asukoht toimis nii galeriina kui ka elupaikana, alates kolmest 1838. aasta rida-majast. See ruum võimaldas otsest seost elamise ja näit Leidmise vahel, luues erikaalse atmosfääri. See varajane periood pani aluse kolleksioonile, mis kasvas lõpuks üle 21 000 teosega. See institutsioon on säilitanud oma pideva kohalolu Ameerika kunstimaastikul, keskendudes ainulaalse visuaalse keele arengule.
Hoone ja selle arhitektuur
Muuseumi füüsiline olemus on aastate jooksul läbinud märkimisväärse transformatsiooni. Selle ajalooline brütalistlik kodu asus kunagi Madison Avenue'l, olles ehitus, mis määrkas institutsiooni elu täiesti teise ajastu. Täna on muuseum asub arhitektuuriline ime Gansevoort Street'il. Renzo Pianoni poolt projekteeritud praegune hoone rõhutab ruumilist voolavust. Disain eelistab vaivutundmat ühendust sisemiste galeriide ja väljaspooli tantsiva linna vahel, võimaldades linnakeskkonnal suhelda kuratoeritud pühakondadega.
Valgus on selle Gansevoort Street'i asukoha fundamentaalne element. Galeriid on uputatud peenesse, hajutavasse säratusesse, mis lummab teoste tekstuurid ja pigmendid, lastes neil resoneerida oma eelmise intensiivsusega. See mäng on sise- ja välmaailma vaheline sünergia, mida täiendab ehise integreerumine maastikuga. Laiad terrassid ulatuvad ehitusest välja, pakkudes laia vaate Hudsoni jõele. Need väljaspidu ruumid pakuvad vaikust vaatepunkti, kust saab jälgida linna ja vee põjalist kokkusaamist.
Näitused ja uurimisprogrammid
Whitney Biennial on jäänud institutsiooni südameks, toimides kui barometer kaasaegse kunsti seisukorra mõõtmiseks Ameerika Ühendstates. Alates 1932. aastast on see korduv ülevaade funktsioneerinud kui profeetlik aken tulevikku, esitledes ulevas olevate talentide tööd ja tekitades intenseerseid debatte, mis määratlevad tänapäeva erasu. Praegune vorming, mis hõlmab kõiki meediumeid ja toimub iga kahe aasta teisel, on olnud kasutusel 1973. aastast saati.
Põhjaenastikudest kaugemal säilitab muuseum olulisi arhiiviväärtusi, mis annavad ajaloolise konteksti ameerika modernismile. Edward ja Josephine Hopper-i uurimiskoguplik toimib Edward Hopper-i kunstiteoste ja arhiivmaterjalide suurima hoiutena. Seda täiendavad Sanborn Hopper-i arhiiv ja Arshile Gorky-i uurimiskoguplik, mis säilitavad nende murdmute tähtsusega tegelaste pärandit. Need kolktsioonid võimaldavad uurida sügavalt Ameerika visuaalse keele evolutsiooni.
Whitney Independent Study Program laiendab institutsiooni mõju veelgi, toetades kaasaegse praktika teoreetilist uuringut. See programm pakub kunstniktele, kriitikele ja kunstiajaloolistele alustala, et osaleda modern era keerukates diskursides. Läbivõidetud näituste ja rangete uuringute tä nhờ muuseum jätkab Ameerika kunstikuja kujundamist.
Kogeluse meistriteosed
Permanentne kollektsioon on tohutu kunstivaramu süvitsi, mis koosneb üle 25 000 maali, skulptuurist, joonistusest, graafikast, fotograafiast, filmist, videost ja uue meedia artefaktidest. See kunstiline koondis on pühendunud 20. ja 21. sajandi Ameerika kunsti säilitamisele, püüdes kinni nii Ashcan Schooli pragalist reaalsust kui ka Edward Hopperi linnamaastike kummalist üksust. Sisaldades üle 21 000 teost, mis esindavad enam kui 3 500 kunstnikku, pakub see kogum Ameerika visuaalse keele pidevalt voogivat ajaloolist ülevaadet.
Nende teoste ees seismine on kui kohtumine rahva identiteedi evolutsiooniga. Kogeluse sisu liigub läbi ajastuzu, ulatudes realismist 20. sajandi alguse kuni tänapäeva keeruliste ja mitmekülgsete multimediaaliste installatsioonideni. Iga teos on ainulaadne hetk moderniseeritud mõtlemise pikast liigist, ulatudes provokatiivsest Pop Artist Andy Warholi kuni Georgia O’Keeffe julgete abstraktioonideni.
- Rocks, uimeles 1919 - Edward Hopper
- Gran Cairo, 1962 - Frank Stella
- War Series: The Letter, 1946 - Jacob Lawrence
- Number 17, 1953 - Ad Reinhardt
- The Subway, 1950 - George Clair Tooker
- Bi-Polar in Red, 1940 - Theodore Roszak
