Saragossa muuseumi ajalugu ja päritolu
Saragossa muuseum, tuntud ka kui Museo Provincial de Bellas Artes, sai alguse spetsiifilisest liikumisest, mille eesmärk oli luua provintsiilisi muuseume üle kogu Hispaania. See algatus järgnes 1913. aastal välja antud kuninglikule dekreetile. Instituut loodi ametlikult 1916. aastal, tähistades olulist hetke Hispaania Zaragoza kultuurimaastikul. Muuseumi teekond algas endise jesuiitide kolledži San Sebastiáni seinade vahel, luues esialgse aluse selle kasvavatele kogendustele.
Aja jooksul kolis muuseum praegusesse asukohta aadressil Plaza de los Sitios, 6, 50001 Zaragoza. See üleminek võimaldas instituutil laiendada oma ulatust ja suurendada oma võimekust oluliste teoste säilitamiseks. Enese maja on loodud 1908. aasta Hispaania-Prantsuse näituse jaoks, olles nii mõne aasta ees muuseumi ametlikust asutamisest. See seos näituse perioodiga seob muuseumi füüsilise oleku linna arhitektuurilise ja civiilse arengu spetsiifilise ajaga.
Muuseumi grandioosne arhitektuur
See suurepärane ehitus on sünninud 1908. aasta Hispaania-Prantsuse näituse ajusel. Arhitektide Ricardo Magdalena ja Julio Bravo projekteeritud hoone hõlgareaal on 3200 ruutmetri, ulatudes fassaadil 55 meetri ja sügavusel 52 meetri. Hoone välimust kirjeldavad peened kivitööd ja kvaliteetne tellismaterjal, mida täiendavad poolring ليب kaared ning monumentaalne karniis. Teisel korrusel avanevad fassaadil renessantsed galeriid, mis annavad ehitisele klassikalise rütmi ja elegantsi.
Siseinade vahel on ruumiline ülesehitus järgnenud kolmekorruslikule struktuurile. Sisemine veenelõuk on inspireeritud Zaporta veenelõukust, luues kivise konstruktsiooni keskele valguse ja avatuse keskpunkti. Disain peegeldab neo-renessantsu stiili, kus raskaad materjalid ja struktureeritud proportsioonid rõhutavad püsivust ja ajatust. Hoone kohalolu linnaruumis on määratud selle teadliku arhitektuurilise keele kaudu, mis püüab ühtseks tervikuks siduda institutsiooni erinevad osad.
Peened kolkeldad ja suurepärased kogumid
Saragossa muuseumi südamest avaneb vaataja silmale üle 2000 teose rikkalik maailm, mis on jagatud mitme spetsialiseeritud osakonna vahel. Püsiekspositsiooni sügavust moodustab Argeoloogia ja antikvaari kunst, mis viib meid ajakriivi mööda ajal, ulatudes kõige varajasema inimesekuju presence kuni Ebro oru piiridele. Need muinaised jääned kohtuvad Fine Arts ehk Beleast Kunstide osakonnaga, kus peegeldub 19. sajand lõpp ja 20. sajandiku esimene kümnend. See osakond on säilitanud märkimisväärt teoseid autorilt Francisco Goya ja Joaquín Sorolla, mis on kui veigend, mis tuletab Ameerika ja Euroopa kultuurilist pärandit ning vangistab möödunud ajastu Hispaania vaimu. Lisaks sellele aitab ka Ida-Aasia kunsti pühendatud sektsioon muuseumi kogumite laiust ja mitmekorralisust veelgi suurendada.
Peahoone piiridest väljas, Parque Jose Antonio Labordata parkis, asub Etnoloogia ja keraamika osakond. See osakond on eriti tuntud oma iiberi keraamika kollektsiooniga, mis peegeldab piirkonna kadunud kunstilisi traditsioone. Muuseumi kuraatorid on suutnud luua sügava seose nende argeoloogiliste avastuste ja hiljemast kunstiliikumistest, luues nii ajaloolise narratiivi, mis võimaldab uurida piirkonna materiaalse kultuuri arengut kronoloogilisel tasul.
Kunstikogu meistriteosed
Saragossa muuseumi seinas on Francisco Goya kohalolu tunda läbi mitme olulise teose. Nende hulka kuulub kollektsiooni keskne teos La virgen del Pilar. Tema harjutatud pintstroke ja valgusjuhtimine määratlevad suuri osi siin esindatud Hispaania kunstitraditsioonist, pakkudes vaatajale otsese kohtumise kunstniku käe ja visiooni kanssa.
Kunstikogu ulatub kuni 15. sajandi lõpuni, kus eestvad on umbes 1477. aasta Bartolomé Bermejo teos Descent from the Cross. See töö pakub sügava ajaloolise kaalukuse tunde. Lähedal asub 1581. aasta Lavinia Fontana Portrait of Gian Paolo Zappi, mis pakub portreeti kunstide maailmas täiesti teistsuguse vaatepunkti. Modelil olevad peened detailid kutsuvad vaikust ja püsivat jälgimist.
Teised märkimisväärsed lamedad pildid sisaldavad 1695. aastal maalditud Luca Giordano teost Cephalus and Procris in the presence of Diana. Kompozytsioon kannab endas 17. sajandi lõpu eristatavat energiat. Teisalt, 1862. aasta Carlos de Haes teos Landscape of Forest and River püüab kinni looduse maailma läbi 19. sajandi keskaja linza. Iga teos on omaette entiteet, mis kutsub vaatajat jääma alla jääma originaalvärvide ja tekstuuride imetlemiseks.
