Tate Moderni ajalugu ja päritolu
Tate Moderni kohalolu Ühendkreekustes, Londonis, on sügavalt juurdunud Southwarki silueti tööstusajaloo sisse. Algselt asus sellel kohal Bankside'i põletusjaam – massiivne ehitus, mis töötas kolmekümne aastat, enne oma lõpliku sulgemist. Majanduslikud muutused, eriti naftahindade tõus, viisid selle, et 31. oktoobril 1981 sulgeti jaam täielikult. Teavast aastate jooksul jäi see hiiglaslik hoone tühjaks ning unustatud, olles vaikne osa linnaastikust, oodates uut otsekut.
Selle tööstusliku ruumi muutumine kaasaegse ja kunstlikult kaasaegse kunsti keskuseks algas tõsiselt alles 1990ndatel. Pärast 1992. aastal uue galeriia avamise plaanide kuulutamist läks paik suurel muutmisprotsessil. Tate Modern avas oma uksed avalikkusele 11. mai aastal 2000. See üleminek muutis tootmisruumi nähtavaks näidust, mis on pühendatud 20. sajandist edasi uurinud kunstilisele väljendile ja tema pidevale arengule.
Avarate elektrijaama arhitektuur
Bankside'i elektrijaama ümbervormine kunstiruumiks nõudis peenust ja täpsust, et saavutada tasakaal tööstusliku ajaloo ja kaasaegse funktsionaalsuse vahel. Arhitektide Herzog & de Meuron loodud ehitus säilitab elavameelise dialoogi oma minevikuga, luues dramaatilise vastanduse brutalistliku betooni ja säravat klaasi vahel. Arhitektid lähenesid muudatusprotsessile sulgevate kätega, luues kaasaegse avaliku ruumi, ilma et oleks ehitise ajalooline tähtsus kadunud. See lähenemismoodus võimaldab massivsel ehitusel ja kaasaegsetel lisandustel, nagu katusele paigaldatud valgusstraabil, üheseks tervikuks muutuda, pakkudes horisontaalset vastandust ehitise vertikaalsele korrast ja kõrgele ahjukorvile.
Ehitise siluett on määratletud spetsiifiliste arhitektuuriliste viidete poolest, mis viitavad selle algsele eesmärgile. Soorisk-katus on teadlik viide algsele disainile, säilitades elektrijaama funktsionaalse geomeetria. Teisel pool Thamesi jõge seisab jaama koru kui vastandpunkt St. Paul'i katedraali kuplile. See suhe tööstusliku silueti ja ajaloolise linnakeeliku vahel tekitab unikaalse visuaalse pinge. See ehitus ei püüagi oma päritolu varjata; vastupidi, see kasutab olemasolevaid vorme, et raamistada siseasutusest kunstikogemust.
Turbiinihoone ja Boiler House
Turbiinihoone on võimas mälestusmärk Londoni tööstuspärandist. See hiiglaslik ruum, mis oli kunagi elektrijaama tööstuslik süda, toimib tänapäeval dünaamilise lavana sügavatoimulistele installatsioonidele. Halli monumentaalne mõõtmevöödvus lubab eksisteerida töödele, mis täidavad tühiku ja panevad vaataja perifeerilise tajunne uuesti ülevaatama läbi oma puhta füüsilise kohalolu. See on koht, kus arhitektuuri hiuuv maht dikteerib selle seinade vahel asuv kunstiteose mõju.
Vastukaalpus halli ääetud lahususega pakub Boiler House täiesti teistsugust kogemust. Algselt elektrijaama boilerid majutanud ala on nüüd muutunud intiivsemate näituste kohtundiks. Üleminek Turbiinihoone massilisest, avatud mõõtmevöödvust Boiler House piiratud ja kontrollitud keskkondades võimaldab kunstiga kohtuda täiesti uuel viisil. Kui hall nõuab vaatajalt vastust oma hiuuvusele, siis Boiler House kutsub esile lähemmat ja vaikamlikumat vaatlemist näidatel olevatele teostele.
Rahvusvaheline moodne ja kaasaegne kollektsioon
Muuseumi seinade vahel hoiutab Ühendkuningriigi riiklik rahvusvaheline moodne ja kaasaegne kunst, keskendudes teostele, mis on loodud alates 1900. aastast. See kunstiline kogum on pühendunud teostele, mis kehastavad innovatsiooni, eksperimenteerimist ja ühiskondlikku kommentaari. Kunstiline ulatus ei piirdu vaid traditsioonilise maalaide ja skulptuuriga, vaid hõlmab ka fotograafiid, filmikunsti, performance-kunsti ja digimeedia. Selline mitmekindsus võimaldab uurida laidet, kuidas kunstiline väljendus on aastakümnete jooksul pidevalt muutunud ja arenenud.
Need seinad on muutunud koduks liikumistele nagu abstraktsed kunstiliigid, konstruktivism ja austraalia modernism. Kollektsioon sisaldab olulisi pärastteise maailma kunstiteoseid ning erinevaid skulptuurivorme. Koostades selliseid kunstiteoseid, pakub institutsioon panoraamvaadet stiililistele arengutele, mis on kujulandnud moodsat ajastut. Nende objekttide kohalolu pakub otsest kohtumist 20. ja 21. sajandi vormingute ja kunstiliste murdmepunktidega.
- Fountain, 1917 - Marcel Duchamp
- Marilyn Diptych, 1962 - Andy Warhol
- The Dancer, 1949 - Henri Matisse
- Black on Maroon, 1959 - Mark Rothko
Permanentse kollektsiooni meistriteosed
Teatud teoste kohalolu neede seinade vahel muudab täielikult käsutuse sellest, mis võib olla kunst. Picasso Les Demoiselles d'Avignon on endiselt oluline lähtepunkt, mis tähistab radikaalset murdmist måõdu ja perspektiivi mõistmises läbi kubismi linza. Lähedal asub Rothko värvifooride maalid, mille vaikne intensiivsus kutsub esile kontemplatsiooni ja vaimsust, kuna suuremõõdulised lamedad pinda imavad vaataja oma sügava värvimaailma sisse. Need teosed ei pelgalt täida ruumi; nad panevad selle ruumi endale alla.
Kollektsioon säilitab ka esemed, mis kustutasid kunstinimedele määratletud piire. Marcel Duchampi Fountain (1917) on endiselt vältimatu kohalolu, mis küsimab piire põhjaobjektide ja kõrgkunsti vahel. Sarnaselt seisavad vaataja ees Warholi Campbell’s Soup Cans ja tema 1962. aasta Marilyn Diptych, confrontides meid massitööstuse ja kõrge kultuuri ristumispunktiga. Need teosed omavad täpselt seda täibitsetud kaalut, mis nõuab täielikku tähelepanu.
- The Dancer, 1949 - Henri Matisse
- Lobster Telephone, 1938 - Salvador Dalí
- Black on Maroon, 1959 - Mark Rothko
Näitused ja kunstiline dialoog
Galeriis on säntis on kestab suurte retrospektiivide ja temaatiliste gruppinäituste rütm, mis liigub läbi kogu ruumide süsteemi. Need näitused kutsuvad sageli esile debatte sotsiaalsetest ja poliitilistest küsimustest, muutes galerii aktiivse arutelu platvormiks. Viimased programmid on keskendunud identiteedi uurinud ja kliimamuudatuse keerukustele. Sihtühtsete installatsioonide abil suhtleb institutsioon otse nende kaasaegsete muredega, tagades, et kunst püsiks tihedalt seotuna praegusel hetkel.
Unilever Series toob suuremõ mõõdetud teosed hiiglaslikku sisma, muutes sageli kogu ruumi algse algupära. Üna märkimatuma asukana oli Olafur Eliassoni The Weather Project, mis transformeeris Turbine Halli atmosfääri. Sellised installatsioonid võimaldavad füüsilist kohtumist kunstiga, mis ületab traditsioonilised piirid, mida tähistavad raam või püürg.
Laienemine ja tulevased projektid
Piidi arevol on jätkus, mida peegeldavad pidevad laiendamisprojektid, mille eesmärk on kohandada hoone muutuvaid vajadusi. Üheks peamiseks fookuseks on plaanitud lõputada Lõunaosa laiendamine (Southern Extension). See arendus on suunatud 5000 m² uue näitusepindala pakkumisele, mis võimaldab sügavamat ja mitmeküdsedamat suhtlust museokogumusega. Algselt on projekti maksumuseks hinnatud 215 miljon na£.
Laienduse arhitektuur püüab muuta muuseumi tõeliseks ristteeks. Loomides uue sisenemisaja, on projekti eesmärk integreerida hoone veelgi paremini ümbrivasse linnaruumu. Need muudatused peegeldavad püsivat pühendumust luua pidevalt arenevaid pinda nii kunstikatele kui ka vaatajatele, tagades, et institutsioon jääks aktiivseks osaliseks kunagi tuleviku kunstielus.
