The Frick Collection algupõhjad ja ajalugu
The Frick Collection sai alguse Henry Clay Fricki, amerika tööstusmehe, finantsniku ja kunstipronsori, eraomandis olevatest kogumikust. Tema kunstikogu on koostatud tänu erakordsele ja valuleva silmale, mis on suunatud Euroopa kunstile, muodustades ajakõla jooksul aluse avalikule institutsioonile. aastal 1920 asetas tema testamentaalne trusteekomitee The Frick Collection Inc., et tagada nende teoste säilitamine ja hoolikalt hooldamine. See otsus muutis eraomanikus esenemise püsivaks pärandiks, mis on nüüd avaliku vaatamise käsus.
Institutsioon loodi ametlikult aastal 1935. See asub Henry Clay Fricki majas, mis on paiktenud New York City Fifth Avenue'l, aadressil 1 East 70th Street. Manhattani Ülemalosa East Side'i asukoht pakub kogumile keskkonna, mis oli algselt privaatne kodukas asukoht. 2021. aastani on kollektsioon sisaldanud ligikaudu 1500 teost. Selline kunstiteoste kohalolu kodustes keskkonnas võimaldab kunstiga intiemset ja lähedast kohtumist, kuna need objekti on tihedalt seotud itse maja ajalooga.
Hoone ja selle arhitektuur
Henry Clay Fricki maja asub Fifth Avenue'l, olles New York City Museum Mile'i kõige lõunapooline punkt. Aastaks 1914 valmis mansion on Thomas Hastingsi Beaux-Arts stiilis loodud arhitektuuriline pärl. Elamu ehitamine toimus aastate 1912 ja 1914 vahel, ning tulemus on struktuur, mis säilitab oma avaliku rolli vaatamata koduse ja privaatsuse tunde. Limestone-fassaad on iseloomulik kolmekorruslik ülesehitus, mis sulandub orgaaniliselt Manhattan'i linnaruumi mustrisse.
Tähelepanekuväärne on eraldatus tänavasõru ja elamuse vahel, kuna kõrgel asuv aed toimib kaitsevalla, eristades maja Fifth Avenue'i vilgast miljööst. See arhitektuuriline valik loob vaibliku rahu, mis on hädavajalik siin säilitatavate teoste sügavamaks mõtlemiseks. Interjööri planeering peegeldab algset kodust eesmärki: birinci korrus on pühendatud ühiskondliktele kohtadele, samas kui teine korrus moodustab privaatsed ruumid. Hoone disain tagab, et arhitektuur ja kunst eksisteksid pidevas dialoogis, kus ruumide mõõtmed jäävad samal ajal intiimseteks ja kutsuvaks.
Euroopa hüba- ja dekoraatkunstikogu
See kollektsioon pakub intiimset kohtumist ühe Euroopa hüba- ja dekoraatkunstikogenduse kõige esile tõstetud säilitustega. Ulatudes 14. sajandist kuni 19. sajandini, sisaldavad kogumuse hulka märkimisväärseid maale, keraamilisi teoseid, skulptuure ja mööblid. Need esemed eksisteerivad ruumis, kus piir on vaateala ja teose vahel sageli hägunenud, võimaldades nautida otsest kohalolu objekti ees.
Maalid esitavad kunstiliste ideaalide teadlikku evolutsiooni. Siin on säilitatud Bellini, Fragonard, Rembrandt ja Vermeer teoseid koos Gainsboroughi ja Goyaga. Need lamedad pinda on paigutatud mansioni ruumides sageli nii, nagu seda algne kogumja kavitas. Neid teoseid on võimalik tunda läbi selle spetsiifilise viisi, kuidas valgus interageerib õli-värvi pindade ja raamide tekstuuridega.
Põhjalikud lamedad pinnad on vaid osa kogumust, mis hõlmab laia valikut dekoraatkunstist. See sisaldab peeneid mööblid ja erinevaid skulptuurivorme, mis täiendavad maaliate teoseid. Nende esemete paigutus aitab luua ühtset atmosfääri, kus keraamika materjaalsus ja puidutöö kunstiline täpsus on sama olulised osa kogemusele kui seinal rippuv hüba-kunst.
- Naine oma teenijanna-tüdrukuga, kes hoiab kirja (detail), uures 1667 - Johannes Vermeer
- Poolak ratsasotsas, 1655 - Rembrandt van Rijn
- Püha Jerome, 1600 - El Greco
Koguva ning unustamatud meistriteos
Johannes Vermeeri teosete kohalolu neede seinade vahel pakub vaikust täis uuringut valgusest ja kodanikkusest. Umbes 1657. aastal loodud Ofitsant ja naerguline naine kohtub umbes 1666. aastal valminud Peremeer ja teenindaja on, ühises vaikusest ja rahu atmosfääris. Need maalid nõuavad aeglast ja padevast vaatamist, et täielikult tajuda varjudude peenid üleminekuid ja tegelaste pilkude sügavust. Lähedal asub 1460. aasta Piero della Francesca polüptüük Püha Augustin: Püha Monica, mis pakub täiesti teist tüüpi tõsidust; selle vormiline täpsus ankurdab ruumi vaimsa püsivuse tunne.
Rembrandt van Rijn panus on kättetav läbi tema portreemalingu psühholoogilise sügavuse. Umbes 1650. aastal loodud Noore kunstniku port्रेटt ja umbes 1655. aastal valminud Poolak ratsukirjaja näitavad valgusjuhtimise täiuslikkust, mis määrab modelis oleva inimese iseloomu. On konkreetne ja käegistatav kunstniku käe jälg måhel viisil, kuidas valgus puudutab varjukula või näogu pinnas. Sarnaselt on Hans Holbein noorem portreedil, sealhulgas Sir Thomas More (1527) ja Thomas Cromwell (1533), selline selgus, mis teeb kujundist lähedase ja kohalviisva.
Kogumas on ka teoseid, mis püüavad kinni valgusmomente ja inimliku töö rütmi, nagu Jean-François Millet Naine õnimega lamplight-valgusest õmblemis umbes 1870. aastast. Iga teos käib dialoogi teistega, luues visuaalsete kohtumiste a chaîne, mis premeerib kannatlikkust. Koguuses on veel järgmised teosed:
- Naine oma teenijanna ilə, kes hoiab kirja (detail), umbes 1667 - Johannes Vermeer
- Ofitsant ja naerguline naine (detail), umbes 1657 - Johannes Vermeer
Näitused ja uurimistöö
Püsiva kollektsiooni vaarvuse ja vaikuse taha peitub institutsioon, mis toimib tõelise akadeemilise uurimise keskpunktina. Helen Clay Fricki 1920. aastal asutatud The Frick Art Research Library pakub ligipääsu maailmatasmendi kunstiajaloolistele resursidele. Selle seinade vahel kohtavad uurijad tohutuid teadmiste varangaid, mis sisaldab müügikatalooge, raamatuid, perioodikaalmeid ja fotosid. See kogum pakub sügaviku, mis toetab Lääne kunstiajaloo uuringuid Renessanssi ajast impressionismiepooka kuni.
Muuseumi suhe avalikkusega on mitmekihilinen ja väljendub läbi erinevate programmeeritud tegevuste. Ajutised näitused toovad galeriidesse uusi vaatelaasi, samal ajal kui akadeemilised sümpoosiumid toetavad intellektuaalset dialoogi. Lisaks on ruumid koha concertideks ja õppetundideks, võimaldades luua kunstiga mitmekülgseid seoseid. Need tegevused tagavad, et kollektsioon ei jääks pelgaks staatiliseks näidiseks, vaid jääks elavaks uurimissuunaks.
Viimased projektid ja laiendused
See instituut on läbinud viimaste aastate jooksul märkimisväärse transformatsiooni, mille renoveerimisi ja laiendusi ulatus 2020. aastast kuni 2025. aastani. Sellel perioodil säilitas museumi kohalolek Manhattanil läbi Frick Madisoni, mis tegutses 945 Madison Avenue'il aastast 2021 kuni märtsini 2024. See vaheperiood võimaldas viia läbi vajalikud tööd ajalooahelates asuvates hoonetistes, tagades missiooni jätkumise samal ajal, kui peamine asukoht valmistati ette järgmiseks põneevaks peatükssaks.
The Frick Collection hoone avamine uuesti 2025. aasta aprillis märgib nende ulatuslike pingimuste lõppu. Laiendust on kavandatud nii, et pakkuda külastajatele palju paremat juurdepääsu ja kontrolli kogelmuse üle. Need füüsilised täienedused saavutati püüdes säilitada mansioni unikaalne esitlusviis. Ruumi arhitektuuriline tervik on säilitatud, võimaldades kunstiteostel nautida oma esmakordsest kontekstist kodunõudlikus keskkonnas.
