Musée d'Orsay ajalugu
Musée d'Orsay asub Prantsusmaal, Pariisi südames, Seine jõelävi ääres. Algselt loodi see hoone Gare d'Orsay'na, raudteejaamaga, mis ehitati aastate 1898 ja 1900 vahel. See oli mõeldud teenima Chemin de Fer de Paris à Orléans'i raudoraja liikumist ning mittekümne aastate jooksul funktsioneeris see struktuur masendavate ja võimsate aurumooreid kätte saanud terminalina, enne oma lõpliku uue otstarbe leidmist.
Pärast põhjalikku sisemist ümberkujundamist muutus see koht museoksi. President François Mitterrand avas institutsiooni ametlikult 1986. aasta detsembris. Täna on see üks Euroopa suuremaid kunstimuuseid, mille kollektsioon keskendub peamiselt prantsuse kunsti, mis on loodud vahemikus 1848 kuni 1914.
Endise raudteejaama arhitektuur
See ihtkas hoone sai alguse Gare d’Orsay’na, Beaux-Arts stiilis raudteejaamana, mille arhitektideks olid Lucien Magne, Émile Bénard ja Victor Laloux. Selle massiivne konstruktsioon pärines ajast 1898–1900, mil see loodi teenima Chemin de Fer de Paris à Orléans raudteeühendust ja mahutama selle tugevate aurumoostrite liikumist. Terminaali tööstuslik süllamood, mida iseloomustavad kõrguselt hiigudlikud raudkonstruktsioonid ja laiad klaaslaidid, rekonstrueeriti hiljem uueks koduks kunstile. Seda sügavulikku transformatsiooni juhtis arhitektide meeskond, kuhu kuulusid Pierre Colboc, Renaud Bardon ja Jean-Paul Philippon, ning selle järel korraldas muuseumi sisekujunduse Itaalia arhitekt Gae Aulenti.
Muuseumi ruumiline loogika on tihedalt seotud algse jaamastruktuuri planeeringuga. Kesklaava konstruktsioonid lõikavad üles hiiglaslikke skulptuur- ja galeriiruumisid, luues korrapõhjalise ja harmoonilise tasakaalu suuressades mahuvõimelisuses. Klaasist põrandapõhja alt avaneb vaade 1:100 skaaliga Pariisi Opera piirkonna mudeldile, mis pakub füüsilist ja ajaloolist sidet selle asukoha linnaajaloolisega. See disain säilitab sügava seose ehitise varasema funktsiooni ja kohandab kivi ning raua uueks, kunstiliseks eesmärgiks.
Impressionistlikud meistriteosed ja nende tähendusrikas maailm
Musée d'Orsay peetakse maailma suurimaks impressionistlike ja postimpressionistlike teoste kogumiks, mis on ületamatu kunstiline pärand. See tohutu kollektsioon ulatub läbi ajaastiku 1848 kuni 1914, sisaldades nii maale, skulptuure, möobleid, fotograafiat kui ka arhitektuurelemende. Kuigi kogu kogumikus on üle 3650 teose, on galeriides püsivalt esitlusel vaid 2300, mis pakuvad külastajale sügavlikku visuaalset kogemust.
Muuseumi kollektsioon keskendub kunstilisele üleminekule modernismile, mida on vormitud selliste nimilisate kunstikateoste kaudu nagu Berthe Morisot, Claude Monet, Édouard Manet, Edgar Degas, Pierre-Auguste Renoir, Paul Cézanne, Georges Seurat, Alfred Sisley, Paul Gauguin ja Vincent van Gogh. Need kunstnikud murdusid klassikalisest akadeemilisest traditsioonist, et uurida valgust, värvi ja atmosfääri häirelikke ning lummavaid ningemid. See valik peegeldab visuaalse keele radikaalset muutust, mis teostus उन्ks lühiajal pärastist novembril 19. sajandil.
- The Source, 1868 - Gustave Courbet
- Red Roofs, 1877 - Camille Pissarro
- The Apparition, 1874-1876 - Gustave Moreau
- A Modern Olympia, 1873-1874 - Paul Cézanne
- Les Repasseuses, 1884-1886 - Edgar Degas
Koguletsid märkimisväärsed meistriteosed
Muuseumi kogelukk on täis 19. sajandi keskpäeva ja lõppu kirjutavaid tähtsamaid teoseid. Édouard Manet’i 1863. aasta maalide kollektsiooni süda moodustab Olympia, mis on jäänud üheks kogu kõige kesksemaks teoseks. Kohal on ka Gustave Courbet’i 1866. aasta töö Maailma algupära, mis pakub sügavikku uuringut realismist. Samuti kuulub muuseumi püsivasse ekspositsiooni Jean-François Millet’i 1859. aasta maal Annelus.
Muuseumi hallavad ka mitmed impressionistliku ja postimpressionistliku suunadega seotud olulised teosed. Galeriides on suure tähelepanu väärivad Berthe Morisot’i 1872. aasta maal Kõts. Kogu täiendavad veel Vincent Willem Van Gogh’i 1888. aasta tundekas Täheline öö Rhône'i kohal ning muuseumis paikneb ka Ilmatus, akvarell kunstnikult Gustave Moreau, mis on loodud aastate 1874 ja 1876 vahel.
- Ilmatus, 1874-1876 - Gustave Moreau
- Kõts, 1872 - Berthe Morisot
- Maailma algupära, 1866 - Gustave Courbet
- Olympia, 1863 - Édouard Manet
